Kallid kaasmaalased,
kallis Eesti rahvas!
Esimest korda eestlaste hiigelpikas ajaloos astume uude sajandisse ja uude aastatuhandesse rahvana, kes ise langetab oma valikuid. Soovin meile kõigile ilusat ja toredat aastat uuel sajandil!
Mis tunnetega me astume üle ajapaku?
Päev enne vana-aasta õhtut olid kauplused täis ostjaid. Jõulupühad ja aastavahetus on sulanud ühte. Selles mõttes on Eesti muutunud põhjamaaks, kus jõulud koos uue aasta künnisega on kogu aasta kõige suurem pidu. Jõulude ja aasatavahetuse aegu tunneme sügavamalt kui argipäevadel, et inimesed kuuluvad ühte: perekonnas, sõprade seas, töökaaslaste hulgas, kogudustes, seltsides, ühingutes.
Neil päevil, ma loodan, osatakse tavalisest enam hinnata rahu ja rõõmu maailmas ja Eestis, kuid tuntakse tavalisest ka valusamalt kaasa nendele, kes on haiged, üksildased, kibestunud, kes on kaotanud oma lähedase või elavad vaeselt.
Siit ma tuletangi oma aastavahetuse läkituse. See on lihtne sõnades, raske tegudes ja kõlab nõndaviisi:
Me kuulume ühte. Me kuulume ühte ja sõltume üksteisest nii väikestes kui suurtes ettevõtmistes.
Tänavu ja täna võime tagasi vaadata kümneaastasele tööle Eesti Vabariigi heaks ja kaheksale aastale, mil meie riik on põhiseaduse alusel toiminud käsikäes naaberriikidega, Euroopaga ja maailmaga. Toiminud kui vaba, võrdõiguslik ja iseseisev riik. See aeg ja iseäranis lõppenud aasta annavad põhjust rõõmustamiseks, kui kõneleme Eesti riigi rahvusvahelisest mainest.
Aga kui me kõneleme Eesti kodanikust? Kui me kõneleme sinust, sinu perekonnast, sinu lastest või vanematest? Iseäranis vanematest? Meil on ikka veel üksteise suhtes eelarvamusi ja väärarvamusi. Me teame liiga vähe, me kõneleme liiga vähe oma erinevatest kogemustest ja erinevatest nägemustest.
Kuid erinevused võivad olla viljakad ja erinevuste arvestamine võib elu kvaliteeti parandada. Tingimusel, et me silmas peame, kuidas me üksteisega kõneleme, kuidas me üksteisega käitume, milliseks kujuneb meie poliitiline õhustik. Me kuulume ühte nagu laulupeokoori bassid ja sopranid, kelle hääled ei mata teineteist, vaid kõlavad koos riigi kui terviku häälena.
Igaüks teist mõistab põhjusi, miks ma uue sajandi künnisel sellest räägin. Avaliku arvamise uurijad on kindlaks teinud, et Eesti põhiseaduslike institutsioonide ja ajakirjanduse maine on langenud. Selle tagajärjeks olevat tugeva käe igatsus. Kallid kaasmaalased, see on oht Eesti demokraatiale, kuid õnneks meil on hoiatav kogemus sõjaeelsest ajast. Lubage mul tsiteerida oma isa artiklit aastast 1933: ''Et demokraatlik parlamentarism on labastanud valitsemiskunsti, on sageli loobunud taotlemast kõrgemaid sihte, on laskunud järjest madalamale demagoogia ja isegi korruptsiooni tasemele, see kõik on peaaegu üldine rahvusvaheline nähe. Tee ülespoole on käidav üksnes siis, kui riigivõimu traktor suudab oma vastutuse koormat lohust uuesti üles vinnata.''
Kallid kaasmaalased, me suudame seda. Me ei korda mineviku vigu, sest oleme õppinud minevikust õppima. Igal riigil on oma omapära ja omaenda traditsioonid. See kehtib ka Eesti suhtes. Nii mõndagi me ei salli iseenda juures ning oleme eriti himukad omaenda nõrkusi imetlema. Ometi oleme lühikese ajaga taastanud riigi, kus meie käsi käib paremini kui eales varem Eesti ajaloos. Tõsi, nüüd on aeg mõista, et seniste saavutuste pöördküljeks on sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine Eestis. Meil on tööpuudus ja tööjõupuudus. Sotsiaalse ebavõrdsuse kahandamise kõige tõhusam viis on haridusse investeerimine. Selle tulemusi suudame maitsta alles paljude aastate pärast. Umbes aastal 2012 möödub Eesti Vabariik üksikisiku sissetulekutelt Euroopa Liidu kõige vaesemast liikmesriigist. Kuid meie riigi vaesed ei saa ega tohi nii kaua oodata. Riigikogul ja valitsusel lasub keeruline ülesanne täita riigi regulatiivseid ülesandeid niisugusel viisil, mis säilitaks meie rahvamajanduse kiire kasvu ja vähendaks sotsiaalset ebavõrdsust. Eestil ei saa minna paremini kui tema kodanikel. Veel kord: me kuulume ühte!